Kullipesa on ühe pere lugu keset Tartumaad. Kuigi elame täielikus perifeerias, siis pommiauguks seda nimetada ei saa, sest asume suurtest asulatest nii eemal, et isegi pomm ei leiaks sinna teed. Ometigi on Tartusse veidi üle 15 minuti autosõitu ja seega kõik vajalik autosõidu kaugusel. Lähim bussipeatus on meist paar kilomeetrit eemal ja kahjuks sinna tuleb buss vaid kord päevas. Sedagi ainult sellepärast, et käisime vallale senikaua pinda, kuni see lõpuks ära tehti. Muidu poleks lapsed lihtsalt keset päeva koolist koju saanud.

Ühest pärapõrgus asuvast majast sai “Kullipesa” tänu tavalisele-keskmisele-erilisele 5-liikmelisele perele. Pere tuumiku moodustavad pereema C ja pereisa H. Ühiselt on saadud kolm poega sama kiirelt ja järjestikku nagu juuni-juuli-august. Vanim on 2013. aasta suvel sündinud A. Veidi vähem kui poolteist aastat hiljem, 2015. aasta esimestel päevadel, järgnes keskmine laps D. Ja 2018. aasta kevadel tuli, nagu kirss-tordil, pesamuna S. Kuna meie pere kõigi liikmete eesnime tähed on erinevad, siis kirjutamegi lihtsuse (ja ka mõningase anonüümsuse) huvides tegelastest eesnime esimeste tähtedega. Ainult loomade nimed ütleme välja, kuna neil on suht ükskõik, kes neid ära tunneb või ei tunne (lisaks on nende nimed ülilahedad).

Loomadest vanim on meie valve- ja signalisatsioonisüsteem alfaisane koer Loki, kelle võtsime majja üheskoos Kullipesa ostmisega. Lisaks Lokile otsustasime 2019. aasta suvel võtta kampa ka kassi Tiina, kellega saime pealekauba tema kaksikvenna Joosepi. Tegelikult saime Kullipesa ostes kaasa veel ühe kassi nimega Taavi, kes otsustas pärast pesamuna S sündi, et talle sellest lärmakast perest aitab ja kolis ära vähe rahulikumate ja viisakamate naabrite juurde.

Loe meie tegemistest lähemalt siit